Kas teile tuleb ka järgnev stseen tuttav ette? Tulen peale pikka väsitavat tööpäeva koju ja olen läbi nagu läti raha. Ei midagi uut, siin päikese all, eks. Juba esikus unistan sellest, kuidas ennast diivani rüppe viskaksin. Aga ma ju tean, et tegelikult ootavad lapsed, et minuga mängida, sest nad pole mind terve päeva näinud. Ja ma tahan olla ju hea isa? Ja hea isa mängib oma lastega, eks? Võtan end siis kuidagi moodi kokku ja lähen nende tuppa ning liitun mänguga, kus etendatakse parajasti stseene kohvikust. Viskan nende kõrvale mõnusalt pehmele vaibale pikali ja tõstan mõned korrad laisalt teetassi. Kui ühtäkki võpatan ülesse – mida hekki? Ma olin magama jäänud! Mängisin oma kallite lastega ja jäin samal ajal magama. Loomulikult võin ju põhjuseks tuua, et olin väsinud ja ikka juhtub. Kuid mida loevad välja sellest lapsed, kui paps nendega mängides magama jääb?
Seda, et nad ei lähe talle korda! Seda, et tal on nendega igav! Seda, et ta ei hooli neist väga!
Kuigi ükski neist väidetest ei vasta ju tõele, siis minu käitumine näitas hoopis vastupidist. Ja seda ma ei soovi.
Lastega suhte ülesse ehitamisel on mängul üks väga suur roll. Nimelt lapsed suhtlevad ühes universaalses keeles, milleks on mängukeel. Lastele on mäng kui suhtlusvahend ning samuti nad õpivad läbi mängu tundma maailma ja laovad vundamenti tulevikuks. Kõik me oleme lapsena olnud mängulised aga siis ühel hetkel hakkame kuulma keelde ja käske ning me mängime järjest vähem ja vähem. Sobitame ennast raamidesse, mida näeb ette täiskasvanuks olemine ning mängulisus ei käi tihti selle pildiga kokku.
Kuidas siis oma mängumeelsust talveunest üles äratada? Kõige lihtsam viis on seda teha läbi mängu. Ehk soovitame kõigil võtta ette rännak lapsepõlve ja tuua sealt tagasi täpselt need mängud, mis teile sama vanalt, kui teie laps praegu on, meeldisid. Olgu see metsas onni ehitamine, rattaga sõit, pallimäng või konstruktorid. See on võti, millega avada vaikselt oma mängumeelsust, et siis juba lasta lapsel edasi mängu juhtida.
Minu võtmeks on olnud legod. Nimelt ei ole ma pärit jõukast perest ja mänguasjad olid pigem rariteet. Eriti legod, mida sai kingiks ikka väga harva. Aga seda suurem oli mängurõõm ja klotsid said korralikult läbi mängitud. Ja kui me alustame nüüd lastega legodega mängimist, siis jõuan mina ajatusse ruumi, kus võin mängima jäädagi. Laon Duplosi torni, ehitan erinevaid põnevaid konstruktsioone ja lapsed võivad olla ammu juba uutele mängu jahimaadele läinud kui naine kõrvalt vaatab, et mees mängib üksinda Duplodega 😂.
Mängimine, nii lastega kui ka üksinda, on väga hea mõte, sest see pole ainult laste pärusmaa. Mäng on vahend, mis aitab ka meil, täiskasvanutel, arendada oma loomingulisust, probleemide lahendusoskust, empaatiat ja koostöövõimet. Uuringud näitavad, et mäng aitab kaasa ka meie vaimsele tervisele, vähendades stressi ja ärevust. Üks mängimise uurija Brian Sutton-Smith on öelnud, et “mängu vastand ei ole mitte töö, vaid depressioon”. Meie papsidena usume siiralt, et mäng ei ole mitte ainult võti lapsega suhte loomise juurde vaid ka võlurelv stressiga võitlemisel.
Isadus on ilmselgelt meile kingitus, mis samas nõuab järjepidevat tööd ja pühendumist. Iga isa on superpaps, kes pühendab aega oma lapsele ja toetab tema arengut, täpselt nii palju kui ta parajasti oskab. Ja mängumeelsus on üks olulisemaid elemente, mis aitab luua tugeva ja püsiva sideme lapsega. Sellepärast oleme ka “Papside suvelaagris” selle äratamisele pühendanud terve päeva, sest soovime, et kõik papsid oleksid kontaktis oma sisemise mängumeelsusega ja läbi selle oleks terve Eesti täis rõõmsaid ja säravate silmadega lapsi.
Kui ka sina soovid, et oleks rohkem mängumeelseid papse ja säravate silmadega lapsi, siis jaga seda blogi ka teistega.
Kristo Tuurmann
Papsid.ee kaasasutaja
