PAPSID.EE

Jõulumehe saladus: kuidas leida tasakaal kvaliteetaja ja kingituste vahel

Kohe-kohe on jõulud ukse taga. Meie oma perega naudime täiega jõuluaega. Kohe igast otsast ja nurgast. Pane korra silmad kinni ja kujuta ette kõige idüllilisemat jõuluõhtut. Mõnus hubane valgus, ahjus särisevad jõuluvorstid, suu jookseb aroomidest vett. Kõlarist mängivad vanad head jõululaulude klassikud. Õues on täielik talve võlumaa. Puud ja majad on ennast mõnusalt valge lumevaiba sisse mässinud. Kohe saabub kogu pere kokku, et rõõmsalt juttu puhudes head paremat nosida. Pärast sööki mängitakse lauamänge ja tuuakse välja nostalgilised vanad fotoalbumid. No mis sa hing veel tahad, rohkem polegi vaja, sest kõikse tähtsam on koos veedetud aeg. Mu lapsed noogutaksid kõigele eelnevale täiega kaasa, kuid kohe kindlasti ei jätaks mainimata, et “Kallis paps, jutt on sul kena, kuid kus on selles loos  KINGITUSED!” 

Paganamas küll, jah need kingitused ju! Minul isiklikult on kingitused just see osa jõuludest mis ei valmista hubasust vaid hoopis stressi. Kes teab, mis on 5 armastuse keelt, siis üheks neist on kingitused. Ja vot mul on see kõigist viiest viimane. Paraku mu kallil kaasal on see esikohal ja lastel on see juba automaatselt poodiumi kõige kõrgemal astmel. Ma ise olen äärmiselt rahul, kui kuuse alla on jõulumees toonud kena paari villaseid sokke. Ja pole hullu, kui seal kuuse all midagi ei olegi. Minu jaoks on tõesti kõige suurema väärtusega koos veedetud aeg. Ühiste mälestuste loomine. Ma tean, et ka lapsed hindavad koosveedetud aega ülimalt kõrgelt. Need tuhanded pered, kes meiega kaasa tegid väljakutset #12kingitust, kindlasti märkasid seda rõõmu laste silmis, mida koos toimetamine ja ühise kvaliteetaja veetmine lastes tekitas. 

Päkapikk kiiktoolis

Siiski on mul kuri kahtlus, et vähemalt minu põnnid oleksid üsna pettunud, kui leiaksid kuuse alt kingipakide asemel sedelid, millel kirjas “10 tundi issiga kvaliteetaega. Häid jõule soovib Jõuluvana!” Ka kõige rahumeelsem laps võib nii lahja kingi peale oma temperamendi osuti sekundiga nullist sajani tõmmata. Sellise lauslolluse peale kuuse aknast alla visata ja otse jõululauast suuna põhjanabale võtta, et jõulumehega isiklikult asjad ära klaarida. Sai ju konkreetselt habemikule kirjutatud, et sellel aastal vajab legopark täiendust või tahtis perepiiga endale päris nukku, mis oskab pissida. Ja nüüd mingi paganama sedel… 

Tegelikult saab rahumeeli kinkida kvaliteetaega ka läbi kingituste. Kingitusi valides vaatan, et neist vähemalt osad oleks sellised, mida ma koos lapsega ise saan koos mängida. Usu mind, see pakub lastele kordades rohkem rõõmu, kui paps nendega uute kingituste üle rõõmustades mängu hüppab. Selle asemel, et õllepurk käes lösakil telekast “Visa Hinge” vahtida. Mõni paps võib ju mõelda, et tema töö siin sai tehtud, kui andis naisele pangakaardi, et säh osta endale ja lastele midagi kuuse alla. Aga niimoodi jääb kingituste täispotentsiaal kättesaamatuks. Nii, et kui pakid sisse legod, siis kindlasti pange need koos kokku. Kui kingipakis on pissiv nukk, tehke koos nukule tudumiseks voodi ja harjutage mähkmete vahetust. Mis juhtuma hakkab on see, et laps saab sinu kohalolu ja energiat. Need mänguasjad saavad palju suurema tähenduse ning ei pruugi toanurka lihtsalt tolmama jääda. 

Lisaks oleme viimased kolm aastat veel ühte trikki kasutanud, kuidas jõulutunnet pikendada ja mänguasjadele suuremat sentimentaalsust lisada. Nimelt ei ava me kõiki kinke kohe ja korraga. Jep, lugesid õigesti. Lapsed saavad meil tavaliselt kolm-neli kingitust kuuse alla. Meie poolt kaks ja ülejäänud vanavanemate poolt. Neist samal õhtul avame ainult ühe kingituse ja iga järgnev päev järgmise. Kuidas see meetod töötab?  

Esiteks, kui lapsed kõik kingid kohe lahti tirivad, ei mängi nad lõpuks sisuliselt mitte ühegagi neist. Tekib üleküllastus. See viis minutit paki avamise rõõmu on kiire kaduma.

Teiseks kasvatab see kannatlikkust. Kolmesele on üsna keeruline seda kannatlikkust selgitada ja ega peagi kui ei õnnestu. Kuid viiesed jagavad juba kenasti matsu. 

Kolmandaks tekitab see igal järgneval päeval sellise tunde nagu oleks taas jõuluhommik käes. Lapsed tormavad peale ärkamist oma toast ja valivad, millise enda kingituse järgmisena avavad. Kui kink avatud, saame koos sellele mõnusalt mänguaega anda. Mida rohkem emotsioone mänguasi loob, seda lähedasemaks see saab. 

Pole mõtet lihtsalt lapsi korra aastas mänguasjade alla kuhjata, millest nad tunnevad võib-olla päeva-kaks rõõmu, et need siis toanurka vedelema jääksid. Või noh, et lapsevanem neid koristada saaks. Korralikult läbi mängitud mänguasjad üldiselt kuskile vedelema ei jää. Eriti kui neid mänge on mängitud lapsevanemaga kes on andnud mängule hoopis teistsuguse dimensiooni, mille peale laps poleks ise võib olla tulnud. Näiteks eelnevalt jutuks tulnud pissiv nukk sai tänu issi mängu tulemisele superkangelase keebi selga ja tegutseb nüüd “Kapten mähkumeister” nime all. Igapäevaselt päästab ta nüüd teisi kaisukaid kohutavatest hädaohtudest. 

Jõuluvana lehvitab päkapikk süles

Lisaks tasub jõuluajal silma peal hoida laste käitumisel. Millegipärast peavad lapsed sellel perioodil ära unustama eakohase käitumise ja üsna täpselt täitma vanemate ootusi, et kuidas üks hea lapse peaks käituma. Sest kuidagimoodi on jõulumees teinud täiskasvanutega diili, et öelgu nad lastele edasi, “Kui te kenasti ei käitu, siis jääte kinkidest ilma”. Vanemad muideks on varasemalt juba päkapikkude poolt välja koolitatud ja teavad väga täpselt millist käitumist jõulumees ootab. Selline kingitustest ilma jätmine ja karmimat sorti manipulatsioon on pärit meie lapsepõlvest ehk pärandmuster. Aga olgem ausad, me tegelikult ju ei taha, et lapsed oleksid jõulude ajal stressis ja mõtleksid pidevalt, et ega ma nüüd jumala pärast midagi valesti ei teinud, sest päkapikkude gestapo silmad ja kõrvad on igal pool. Justkui oleks üks punase kuue ja valvsa silmaga diktaator kuskil meid kogu aeg piilumas. Ise ju ka ei tahaks jõule Põhja Koreas mööda saata, kus vales kohas kõhutuule laskmise eest võidakse sind sunnitööle pagendada. Kena oleks, kui me austame lastega üksteise piire ja kokkuleppeid ikkagi aastaringselt.

Nii, et palun ärge lapsi ähvardage kinkidest ilma jäämisega, kui nad pole teie ootustele vastavalt käitunud. Tegelikult ärge ähvardage lapsi üldse. Ähvardus pole tavaliselt midagi muud kui katteta lubadus. A la, kui sa tuba ära ei korista ei näe kunagi enam multikaid. Laps teab, et sa praegu valetasid ja sina tead, et sa ilmselgelt valetasid. Nõnda õpetad lapsi hoopis endale ja sulle valetama. 

Ehk oli teil neist trikkidest ja nippidest abi. Meie peres igatahes need toimivad. Illimar Papside tiimist soovib teile kaunist ja stressivaba jõuluaega! PS! Kui seda blogi peaks mõni minu lähedane päkapikk lugema, siis minu eelmise aasta värvilised villased sokid on lõplikult otsad andnud 😉

Kui see lugu tundus sulle kasulik ja loob sinu jõuludele meeleolu juurde, siis kindlasti jaga seda blogipostitust ka teistega ja jälgi meid Instagrammis @papsid.ee.

2023 © Papsid  Privaatsustingimused

0
    0
    Sinu ostukorv
    Korv on tühi