Ta ei helistanudki isale tagasi

Olen tähele pannud, et paljudel meist on enne laste saamist üsna selge ettekujutus, millised lapsevanemad meist saavad. Eriti usinad on nende ideaalide loomisel naised. Meestel esineb seda veidi vähem – ilmselt põhjusel, et veel üsna hiljuti ei olnud isade aktiivne osalemine laste kasvatamises just ülearu moes. See oli justkui rohkem naiste rida.

Mina kuulusin aga kindlasti nende hulka, kes teadis juba ette, kui äge ja kaasatud paps temast saab ning milliseid vanemlusmustreid ta mitte kunagi kordama ei hakka. See veendumus jõudis minuni ühe mehe kaudu, keda ma pole oma elus kordagi näinud.

Mõni aasta enne seda, kui ise isaks sain, valmistusime vanemate juures jõuludeks. Kõik mu neli venda pidid oma peredega kohale tulema ja mina läksin varem appi. Sel ajal kui ema köögis, higimull otsa ees, nagu vurr ringi lasi, üritasime isaga 40-ruutmeetrisesse korterisse pidulauda ja kogu meie suurt suguvõsa ära mahutada.

Keset seda möllamist helistas isale tema vana töökaaslane. Mõlemad olid aastaid veoautojuhid olnud. Kõne algas nagu selle põlvkonna meestel ikka – kerge lõõpimise ja paari allapoole vööd pühadesooviga. Ühel hetkel muutus aga isa nägu tõsiseks ja kõne lõpuks oli ta päris kurb.

Isa sõber oli küsinud, kuidas meil jõulud tulevad. „Kõik viis poissi tulevad peredega koju,“ vastas isa. „Ei tea, kuidas nad siia ära mahuvad.“

Sõbral ruumipuudust ei olnud. Tal oli pirakas maja. Ainult et ta elas seal üksinda.Ta oli helistanud oma ainsale pojale ja uurinud, kas too tuleb perega jõuluks maale. Poeg oli vastanud: „Oh, tsau, paps! Lahe, et helistasid. Tead, meil on naisega veel viimased jõuluostud teha ja jube kiire. Ma helistan sulle tagasi.“

Ta ei helistanud.

Suur ja tugev Eesti mees pidi telefonis korraks vaikima, et pisarad ära pühkida ja ennast koguda.

„Kurat, poiss on minuks kasvanud,“ ütles ta lõpuks. „Mul oli ka omal ajal kogu aeg kiire. Nädala sees sõitsin rekkaga ja nädalavahetuseks olin nii rihm, et ei jaksanud midagi peale paari õlle ja garaažis nokitsemise. Poisi jaoks polnud aega. Naine tahtis ka tähelepanu. Palus, et läheksime kasvõi kord või kaks aastas teatrisse. Lõpuks läks teise mehega. Nüüd istungi üksipäini jõululauas.“

Ma ei ole oma isa just sageli nutmas näinud.  

Nendel jõuludel nägin…

See lugu puudutas mind sügavalt. Sain aru, et mina ei taha ühel päeval üksinda jõululauas istuda. Otsustasin, et minust saab kohal olev isa. Isa, kes loob lastega lähedase suhte, märkab nende vajadusi ja ehitab üles sellise sideme, mille tõttu lapsed mitte ei pea, vaid tahavad mulle külla tulla ka siis, kui nad on juba suured.

Päris suured ootused ühele noorele mehele, kel polnud veel ühtegi last.

Ühe lapsega püsis plaan peaaegu ideaali lähedal. Siis tuli teine ja peagi kolmas. Koos nendega saabusid kõik rollid, millega ma ei olnud arvestanud: pere ülalpidaja, logistik, meelelahutaja, koristaja, kokk, diplomaat, kohtunik ja aeg-ajalt ka täiesti läbipõlenud pereettevõtte tegevjuht. Alles eile avastasin end olukorrast, kus minu kunagisest ideaalist polnud suurt midagi järel.

Meie kõige väiksem tütar läks teise klassi ja lugemisest pole veel saanud tema lemmiktegevust. Ausalt öeldes võitleb ta sellele vastu iga keharakuga. Ühel hetkel sai minu kannatus otsa. Rahumeelse ja toetava vanema asemel seisis toas kõvahäälne deemon, kes kasutas oma suurust ja jõudu selleks, et teha igast otsast selgeks: see raamat saab läbi loetud!

Siis nägin, kuidas mu väike tütar mind kartis. Kuidas ta minust eemale tõmbus. Niimoodi lähedast suhet ei looda. Vaimusilmas nägin korraks sedasama suurt ja kõledat maja. Jõululauda, mille ääres üks tool jäi tühjaks.

Meil kõigil on liiga palju rolle ja liiga vähe energiat. Argielu sööb märkamatult ära selle mängulise ja lapsega päriselt ühendust loova vanema. Energiakriisis tahame lihtsalt, et väikesed inimesed oleksid kuulekad ja täidaksid oma ülesanded selles ettevõttes nimega „Pere“, kus meie oleme bossid ja nemad justkui praktikandid. Aga nad ei ole praktikandid.

Nad on lapsed.

Õnneks ei pea raputuse saamiseks ootama kolmkümmend aastat, kuni istud üksinda jõululauas ja mõtled: oleks pidanud rohkem kohal olema. Oleks pidanud rohkem aega võtma. Oleks pidanud vähem õiendama ja rohkem mängima.

Selle raputuse jaoks tegimegi Papsid & Põnnid laagri.

Loome seal keskkonna, kus isa lihtsalt peab kohal olema. Mängud toovad papsid tagasi nende endi lapsepõlve, lapsed saavad vahelduseks ise isasid juhtida ning kõige olulisemal kohal on jäägitu üks ühele aeg.

Eelmisel aastal võtsin laagrisse kaasa oma keskmise tütre. Just temaga on mul olnud kõige keerulisem sidet luua. Meil oli lihtne põrkuda ja teineteisest eemalduda, kuigi tegelikult ei tahtnud kumbki seda.

Laagri teisel päeval toimus „igavuse praktika“. Isa ja laps läksid pooleteiseks tunniks täiesti omapäi – ei teisi lapsi, kõrvalisi tegevusi ega ekraane. Ainult meie kaks.

Meie rännak läks nii võimsalt käima, et pidin lõpuks Kristole helistama ja paluma tal järgmine töötuba ise läbi viia. Ma lihtsalt ei suutnud seda hetke lõpetada. Me polnud vist kunagi nii pikalt vestelnud ja koos looduses ringi rännanud.

Nagu ikka, tõi igavus esile loovuse. Tütar leiutas mängu, kus pidime leidma vähemalt kümme erinevat lehte või okast. See lihtne mäng tekitas temas sellise põnevuse, mis kandis meid veel pikalt.

Laager muutis meie suhtes palju. Mõistan täna oma tütart paremini ja näen, kui keeruline võib olla keskmise lapsena õdedega tähelepanu pärast konkureerida. Me põrkume endiselt, see käib erinevate kasvuetappidega kaasas, kuid meie lähedus on nüüd hoopis teises kohas, selles on nii palju rohkem üksteisele pühendumist, naeru ja mängu.

Sel aastal tuleb minuga kaasa meie kõige väiksem tütar.

Ma päriselt ootan seda aega temaga. Eriti pärast seda, kuidas too lugemise õhtu täiesti tuksi  läks.

Kui tunned, et tahaksid oma lapsega suhet tugevdada, luua mälestusi, mis kannavad teid läbi elu, või äratada endas uuesti üles selle ägeda ja mängulise papsi, kelle igapäevane torisemine on vahepeal kuskile ära söönud, siis veel on võimalus tulla.

Selle sügise Papsid & Põnnid laagrisse mahub veel kaks papsi koos oma põnniga. 

Ja kui sulle tundub, et see lugu võiks raputada veel mõnda pere enne, kui nende jõululauas mõni tool tühjaks jääb, siis ole hea ja jaga seda.