Laager, mis tõi papsi tagasi aga seda me küll ei osanud oodata…

Esimest Papside Laagrit tehes oli meil suur soov kohale tulnud isades ülesse äratada mängumeelsus. Põhjus selleks on väga lihtne! Lapsed nimelt räägivad ühes universaalses keeles, milleks on mängukeel. Ja selle keelega on nii nagu kõigi keeltega, et kui me seda ei kasuta –  läheb meelest. Aga me ju peame olema tõsiseltvõetavad täiskasvanud, kes teevad tähtsaid asju tööl ja kodus, kus meil see aeg siis siin mängimiseks ja lollitamiseks on? Aga vot peab selle aja leidma, sest lapsed ei mõista veel täiskasvanute keelt ja et tekiks omavaheline lähedus, siis tasub meil mängukeel meelde tuletada. 

Nõnda me lõimegi sellise laagri kava, kus iga mees sai rännata tagasi aega, kus muretus poisikesepõlves sai metsas onn ehitatud, pallimängudes ja vibu laskmises üksteisega mõõtu võetud või siis täiesti ennastunustavalt veesõda mängitud.

Lõime ka erinevaid ruume, kus sai päriselt enda sisse vaadata ning olla nii pingevabalt nagu amööb rannaliival. Ja ega me ei saanud mööda ka meie leivanumbrist – paarisuhtest ja kuidas selles rohkem üksteisemõistmist luua. Ning söögid olid meil ka ikka võimalikult nostalgilised, et tuleks lapsepõlv kenasti meelde. Mõtlesime, et kui mehed siit miskit muud ei saa, siis vähemalt on neil üks mõnus chill puhkus Hiiumaa mändide all. Kuid see, mis pärast laagrit juhtus, seda me ei osanud oodata…

Tulid mitmed tagasisided, kus meid tänati ja räägiti, kuidas kodus on suhted nii naise kui lastega hoopis teisel tasemel. Kõik oli ilus ja kena – kuni pahmaki saabus kiri ühelt laagris osalenud mehelt, et “Suured tänud vahva laagri eest – tänu teile andsin ma nüüd tööl lahkumisavalduse sisse.”

MIDA PEKKI?! Mõlemal purskas seda kirja nähes tee suust välja.

Loomulikult soovisime, et mehed saaksid laagrist inspiratsiooni ja teeksid kerged muutused oma elus aga lahkumisavaldus on ikka veits kardinaalsem muudatus. Vähe sellest, peatselt tuli järgmine kiri täpselt samasuguse sisuga. 

Võttis ikka korralikult õõnsaks seest. Kujutasime juba ette kui “rõõmsalt” nende meeste kaasad meile kirjutavad. Terve suve ootasime aga näed ei tulnudki tigedate naiste kirju. Hoopis vastupidi läks.  Kohtusime nende samade meestega mitu kuud hiljem sügismatkal. Mõlemad mehed tunnistasid, et see oli nende elu parim otsus. Nii lapsed, kui naised olid tänulikud, et enne töö alla mattunud isad ja kaaslased olid nende jaoks taas olemas. Üks nendest meestest jagas, et varem nägid lapsed teda nii harva kodus, et kippusid ütlema “Näe – onu Issi jõudis koju” Kuid nüüd oli see teema kadunud. Mehed said enda suhet vaadata ja enda elud nii sättida, et tekiks tasakaal töö ja pere vahel. 

Õigel ajal said need mehed jaole. Kui avastad alles lapse teismeeas, et nüüd oleks aeg lapsega sidet looma hakata, on see pea võimatu missioon. Sellised edulood annavad meile igatahes energiat juurde, et ikka rohkemate peredeni jõuda ja teadlikkust tõsta, kuidas olla veel paremad partnerid oma kaaslastele ja ägedamad lapsevanemad.

Kui sa soovid ka tugevdada oma sidet lapsega, õppida taas mängukeeles rääkima, vabastada ennast emotsionaalsest sodist, pikendada enda süütenööri või soovid kogeda uuesti muretut lapsepõlve, siis on see laager just sulle. 

Ja kui oled naine, siis saada meile oma mees. Meie saadame sulle tagasi laetud patareidega mehe kes soovib rohkem lastele ja paarisuhtele pühendada ning kes oskab ennast paremini emotsionaalselt väljendada, kui ainult plahvatamise näol. 

Rohkem infot laagri kohta leiad SIIT!