Kui palju mehed naisi tegelikult kuulavad?

Olime koos kalli kaasaga jõusaalis trennis. Rääkisime treeneriga, mida saaks veel efektiivsemaks teha, ja ta küsis, kas ma kreatiini toidulisandina võtan. Ma olin kohe põnevil: “Oo, räägi lähemalt!”

Mu kallis abikaasa lihtsalt ohkas selle peale kõva häälega.
Tuli välja, et juba viimased kolm kuud on ta mulle kreatiini kasulikkusest jõutreeningu juures rääkinud.

Täitsa uskumatu, et me mingites kohtades lihtsalt ei kuule oma kaaslast. Me saime kõik kolmekesi naerda, et vaat kus lugu.

Kahjuks ei ole kõik lood nii naljakad…

Paar päeva hiljem jagasin oma jõusaali juhtumit ühe tuttava pereterapeudiga. Tema kabinetti satub kahjuks liiga tihti naisi, kes on oma mehe poolvägisi kaasa vedanud, et saaks end natukenegi kuuldavaks teha.

Mehe jaoks tundub see jälle arusaamatu naise “jorin”, et suhtesse peaks midagi panustama. Mida veel? Ta käib ju tööl, toob raha koju ja loob perele turvatunde. Loogiline, et ta on õhtul välja teeninud väikse õlle diivanil või “oma aja” telekaga.  Kuidagi peab ju tema ka lõdvestuma?

See, et majapidamises veidi aidata või suhtesse panustada,  kasvõi kord kuus lilli tuua, rääkimata mõnest ägedast kohtingust, ei ole tema jaoks teema.

Tavaliselt mehe jaoks ei ole see probleem… Kuni ühel hetkel naine lihtsalt enam ei jaksa ja läheb minema. See teema on ka mulle valusalt tuttav. Minu esimene pikk suhe läkski just sellise suhtumise tõttu lörri. Mäletan hästi, kuidas mu tolleaegne kaasa andis igatpidi märku, et oleks aeg suhtesse panustada. Kahjuks märkasin neid märke, kui oli juba hilja…

Õppimisvõimelise inimesena sain oma valusad vitsad kätte. Ja järgmistes suhetes ei ole ma samu vigu enam korranud. Aga nii mina, mu naine, treener kui ka see terapeut pidime tõdema, et on ikkagi asju, mida mehed lihtsalt oma naiste poolt ei kuule.

Ja sama kommunikatsiooni error võib olla ka vastassuunas, et naine ei kuule mida mees räägib.

Me ei saa kõiges oma kaaslast muuta. Aga me saame suunata ta keskkonda, mis aitab tal ise muutuseni jõuda.

Täna olen ma teadlikult ümbritsenud end sõpradega, kes toetavad minu tervislikke valikuid. Sõpradega, kes peavad normaalseks panustada oma paarisuhtesse. Sõpradega, kes fännavad isaduse teekonda.

Aga see ei ole alati lihtne. Sageli ei ole lihtsalt teadlikkust, et üldse on olemas teistsugused valikud.  Või polegi midagi, mille vahel valida.

See sama pereterapeut töötab ühes Eesti väikelinnas ja tõdes, et seal ei ole meestel just palju toetavaid taustajõude.

Seal on meeste seas pärandmustrina kinnistunud, et mees on see, kes toob raha koju. On niisama ilus diivanikaunistus ning naine vaadaku laste ning majapidamise järele, sest nii on asjad käinud enne ja käivad edasi. 

Mõnikord on sellisel juhul vaja väikest raputust ja mees saata teise keskkonda. Keskkonda, kus antakse rohkem valikuvõimalusi. 

Naine ei saa meest sundida rohkem pingutama. Ta ei saa talle lõputult seletada, kuidas rohkem kohal olla, kuidas teda märgata naisena, kuidas panustada nii, et ei oleks röökivalt suurt ebaõigluse tunnet sees.  See hakkab lõpuks kõlama nagu tüütu näägutamine ja ei tööta.

Aga mis siis töötab? Teine keskkond, teised mehed, ausad vestlused, mida koduseinte vahel ei teki. 

Just sellepärast olen ma ise käinud erinevates meeste laagrites. Et saada uusi vaatenurki, et saada inspiratsiooni, et avastada asju millest mu kaasa on mulle jumal teab kaua rääkinud. 

Ja loonud ka ise meeste ruume nii matkade ja laagrite näol. Et päriselt saaksid välja tulla need jutud, mis panevad mehe tundma, et “ma tahan oma elus midagi muuta.”

Ma mäletan nii hästi meie esimest Papside laagrit.

Esimesel päeval oli osadel meestel väga raske. Täiesti kainena räägiti teemadel ja tehti asju, mille jaoks tüüpilisel Eesti mehel peaks vähemalt kuuspakk all olema. 😄 Aga teise päeva lõunaks hakkasid ka kõige kangemad mehed lõdvestuma. Ja õhtuks toimusid juba päriselt ägedad avanemised.

Meil oli kokkulepe, et laagris me telefone ei kasuta, et saavutada päris kohalolu.

Minu juurde tuli üks paps, kes eelmisel õhtul oli kogu asja suhtes väga skeptiline olnud. Pisar silmanurgas küsis ta: “Kas ma võin oma naisele helistada?”

Tema sees oli tekkinud nii suur tänutunne, mida ta polnud aastaid märganud. See tahtis lihtsalt välja tulla. Ma nägin, kuidas ta oleks tahtnud kohe autosse istuda ja tuhatnelja naise ja laste juurde sõita. Öelda, kui kahju tal on, et ta pole neid päriselt nii pikalt märganud. Ja lihtsalt pooleks kallistada.

Sellised asjad juhtuvad meie laagrites, mitte sellepärast, et me õpetame, vaid sellepärast, et me jagame päris lugusid, millega samastuda. Mehed näevad ja kuulevad teisi mehi rääkimas lugusid ja julgevad lõpuks ka ise avaneda ning muutust luua.

Tänase seisuga on veel võimalus osaleda viiel mehel Hiiumaal Papside laagris. Kui sa tundsid selles loos ennast ära, siis tasub oma mees meie juurde saata.

Kui su mees ütleb “mul pole vaja kuhugi laagrisse minna…”, siis see on täpselt see põhjus, miks tal võib seda tegelikult vaja olla. 

Sa ei taha ju endale “teist meest”. Sa tahad, et see sama mees oleks rohkem kohal, rohkem sinuga, rohkem lastega ja muidugi ka paremas kohas iseendaga. 

Kui see lugu sind kõnetas, siis palun jaga seda blogi ka teistega, ikka selleks, et Eestis oleks rohkem õnnelikke peresid. Kes teab, äkki sinu väike jagamine võib muuta kellegi elu.