Kas sa ei näe, et ma teen praegu tööd või?
Kahjuks on see lause lause kõlanud ka meie kodus liiga palju. Oma lühikoolitustel räägime kohalolust, kui ühest olulisest ühenduslülist suhetes ja eriti lapsega suhte loomisel. Aga mis see kohalolu tegelikult tähendab?
Ma teen tihti tööd kodukontoris ja ideaaltingimustel on lapsed lasteaias ning koolis aga kui tihti need ideaaltingimused kehtivad, eriti praegusel sügisesel perioodil? Kõik lapsevanemad saavad samastuda, et lasteaia arve tuleb ikka, kuigi lapsed jõuavad sinna harvemini kui kuuvarjutus.
Ja siis sa proovid seal kodus žongleerida kõikide oma rollide vahel! Ühel hetkel tuleb oluline töö kõne, võtad selle vastu ja muidugi samal hetkel tuleb pisem, sest ta on just möllanud säraliimiga ja saanud valmis loomulikult Louvre väärilise teose, mida ta tahab mulle näidata.
Mida aga mina teen? Vehin närviliselt käega ja saadan ta toast minema ühe väga kärsitusest pakatava lausega, et “Kas sa siis ei näe, et ma teen praegu tööd või?”
Mida aga laps sellest võttis? Ta lõpetas just oma elu parima teose (mis siis, et iga uus teos, mis valmib, on tema senise maailma parim töö 😝) ja ta soovis seda ühele oma olulisemale inimesele, isale, näidata. Aga mida tegin mina? Lükkasin ta eemale ja sellega tegin ühe järjekordse mikroprao meie suhte vundamenti. 👀
Kohalolu on justkui mört meie suhete vundamendi kivide vahel aga selle praktiseerimine suhetes on tihti üks väljakutsuvamaid ülesandeid.
Maailmakuulus suhteteadlane dr. John Gottman on uurinud üle 40 aasta, kuidas inimesed loovad ja hoiavad emotsionaalset lähedust. Ja tema üks olulisemaid avastusi on väga lihtne, et igakord kui keegi meie tähelepanu püüab soovib ta luua meiega ühendust!
Meie lapsed teevad selliseid tähelepanu püüdmisi pidevalt, mõnikord sõnadega näiteks „Issi, tule minuga mängima!” või “Emme, vaata seda pilti, mis ma tegin!”. Mõnikord pilgu, puudutuse või ka jonnihoogude kaudu.
Ja meie reaktsioon sellele ühenduse otsimisele määrab ära, kas laps tunneb end hoituna või hüljatuna.
Gottman ütleb, et meil on kolm põhilist valikut, mida teha sellel hetkel:
👉 Pöörduda lapse poole ja öelda näiteks, et “Ma kohe varsti lõpetan kõne ja siis vaatame koos su pilti, mis sa valmis tegid” või “See on väga hea mõte, ma poole tunni pärast lõpetan oma Exceli tabeli ja tulen siis sinuga mängima!“
👉 Pöörduda eemale ehk öelda näiteks „Ma ei saa, kas sa ei näe, et ma olen hõivatud.”
👉 Või hoopistükkis ignoreerida või vehkides lihtsalt käega ajades teda minema, mis on nendest variantidest kõige valusam vastus üldse.
Ehk tea seda, et iga kord, kui su laps pöördub su poole, soovib ta luua sinuga ühendust ja sinu vastus määrab, et kas sa kasvatad temaga lähedust ja usaldust või hoopis lõhud seda.
Ehk isegi kui sa ei saa olla sel hetkel täielikult lapse jaoks olemas, siis võta alati see 30 sekundit! Pane telefon korra kõrvale, vaata lapsele silma ja vasta tema kutsele, et ka sina soovid temaga ühendust luua ning sa kindlasti teedki seda, näiteks kohe kui lõpetad kõne, tegevuse või tööpäeva.
Need igapäevased pisikesed kohalolu hetked ütlevad su lapsele, et ta on sinu jaoks päriselt oluline ja niimoodi ehitadki üht tugevat suhtevundamenti, mille eest sa tulevikus oled endale väga tänulik!
Kui tahad veel õppida, kuidas luua ägedaid suhteid, nii iseenda, kaaslase kui ka lapsega, siis tule isadele mõeldud “Papside Meistriklassi” või emadele loodud “Kuhu kadus naine?” koolitusele, kus jagame praktilisi tööriistasid, kuidas oma lähisuhetes luua soovitud muutused!
