Armastuse valem ja kuidas päästa mängimata laste põlvkond?

Meie Papsid.ee podcasti kolmandas saates käis külas paaride nõustaja ja suhte teemaliste raamatute autor Tiina Tiitus. Üks asi jäi sellest episoodist mulle väga eredalt meelde ja see käib minuga siiani kaasas.

Nimelt Tiina ütles, et “Armastus = Tähelepanu”, mis on nii tabavalt öeldud. 

Tal on täiesti õigus. Kuidas teine inimene tunneb, et teda armastatakse? Läbi selle, kui palju me talle tähelepanu anname.

Aga mis asi see tähelepanu tegelikult on?

Armastuse valem

Hakkasin pärast episoodi seda valemit lahti mõtestama ja mulle endale tundub, et ma lahendasin selle ära. Nimelt see “valem” koosneb kolmest komponendist.

Kõige esimene neist on AEG, mida me teisele anname. 

Ma võin ju kedagi hingepõhjani armastada, aga kui ma sellesse suhtesse aega ei panusta, kas see on siis päriselt armastus?

Kui ma ütlen, et ma armastan oma lapsi, aga iga kord kui töölt koju jõuan, on seitsmesed uudised tähtsamad kui mänguaeg lapsega, siis äkki ma valetan iseendale?

Kui ma ütlen, et armastan oma naist aga viimasest kohtingust või sügavatest vestlustes on möödas juba kuid, kas siis see on ikka armastus?

Kui ma ütlen, et ma armastan iseennast aga igakord, kui on aeg trenni minna, leian uue põhjuse mitte minna või süüdistan marsi retrograadi! Kas ma päriselt armastan siis iseennast või on see lihtsalt sõnakõlks?

Teine väga oluline komponent valemis on KOHALOLU.

Kohalolu on tihti raske mõista aga me kõik teame seda tunnet, kui seda pole. 

Kõige suuremad kohalolu röövlid on tänapäeval ekraanid.

Me saame kohe aru, kui partner ei ole päriselt kohal.

Kui kohtinguõhtu muutub vaikseks, sest ta pilk on telefonis või ta kontrollib iga natukese aja tagant oma Facebooki uudistevoogu. 

Või kui oled lapsega mänguväljakul ja samal ajal skrollid, kui talle kiigel automaatselt hoogu lükkad.

Ta tunneb selle ära. Ta teab, et sa ei ole tegelikult seal. Sa ei ole kohal. 

Ja kolmas komponent on TEGUTSEMINE ehk väikesed teod, mis näitavad, et sa hoolid.

Paariterapeut Katrin Saali Saul on öelnud, et meid on kasvatatud usus –  ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Ja siis me hakkame automaatselt tegema teistele seda, mida me tahame, et mulle tehtaks. Aga õnnelikus suhtes peaks tegema teisele seda, mida tema vajab ehk mida teine poolt tahab, et talle tehtaks. 

Seega armastus on ka need tegevused, mida teine pool vajab, soovib ja ootab. Teha neid väikseid tegusi, mis on teisele olulised ja lähevad korda. 

Ja selle valemi liikmed ei ole mitte liidetavad vaid hoopis korrutatavad. Ehk matemaatiliselt oleks see valem selline: 

ARMASTUS = TÄHELEPANU = AEG × KOHALOLU × TEGUTSEMINE

See tähendab, et kui ükski neist on null, on ka tulemus null. 

Kui sul on küll aega, aga sa ei ole kohal on tulemus null. Näiteks veedate palju aega koos kodus, igaüks teeb oma toimetusi või lausa töötate koos aga mõlemad tegelevad oma asjadega ning üksteisele kohalolu ei anna. Või käite kohtingul aga ei oskagi enam üksteisega midagi rääkida ja haarate hoopis telefonid, siis kohalolu on kahjuks 0 ja ei tunne teine pool ka armastust. 

Kui oled kohal, aga ei tee midagi, mis teisele rõõmu pakub on jälle tulemus null. Kuulate näiteks alati partneri ära, noogutate kaasa aga kuna ühtegi tegevust sellele ei järgne, siis armastuse tunne, mida su partner tunneb on jällegi madal. 

See kehtib partnerite vahel, aga täpselt samamoodi ka lastega.

Laste armastuse keel on mäng

Lapsed räägivad ühes universaalses keeles, milleks on mängukeel. Ehk nende kontekstis on “tegutsemine” nendega mängukeeles rääkimine ehk mängimine.

Aga kui aus olla, siis meie lapsed mängivad juba praegu kordades vähem kui meie omalajal mängisime.  Ja meie, vanemad, mängime nendega samuti järjest vähem.

Võiks lausa öelda, et meil on mängimata laste pandeemia. Ma tahaks väga, et see muutuks. Ja selle jaoks me saame kõik samme astuda. 

Mu siiras soov on see, et meil oleks rohkem mängumeelseid vanemaid, kes päriselt mürgeldavad ja mängivad oma lastega! Kes päriselt on kohal! 

Liiga palju on lapsi, kes igatsevad mängimist oma isade ja emadega aga vanematele on hoopis tähtsam töö, telekas või telefon. Ja niipalju lihtsam on siis see sama ekraan ka lapsele kätte anda. Aga mis omakorda selle lükke tulemus on? Seda saate kuulata meie podcasti episoodist ajuteadlase Jaan Aruga.

Pall, kes ootas mängimist

Kui ma kirjutasin uut lasteraamatut “Pall”, sündis see esialgu lihtsalt kui lugu ühest täpilisest pallist, kes unistas, et keegi tuleks ja mängiks temaga. Aga see raamat räägib samapalju ka meie lastest. Sellest, kuidas nemadki ootavad, et me tuleksime nendega mängima ja mürgeldama, päriselt, ilma telefonita. Et me oleksime kohal.

Ja mul on sulle palve, et sa aitaksid selle palli veerema. Ehk olen sulle südamest tänulik, kui annad hoogu minu uuele lasteraamatule “Pall”, mis on praegu Hooandjas ja tahab väga trükki jõuda.

👉 Pallile saad hoogu anda siin -> Hooandja.ee

Olen kindel, et kui sa aitad palli veerema, teed rõõmu oma lapsele, annad mõtteainet iseendale ja aitad ühel ägedal raamatul ilmavalgust näha.

Ikka selleks, et meie kõigi eludes oleks rohkem mängu, kohalolu ja õnnelikke lapsi.