Lähme korra ajas tagasi. Mitte kaugesse mineviku vaid augusti esimesse nädalasse.
Elasid kord kolm põrsakest. Ühe nimi oli… Oot ei, mitte nii ei alanud see lugu, mida ma teile praegu pajatada soovin. Kuigi põrsakesed on siiski selles loos tähtsal kohal.
Teeme uuesti. Elasid kord kaks papsi, kes nägid välja nagu ühe hoolsa perenaise hellust tunda saanud põrsakesed – kenasti nuumatud, ümarate roosalt läikivate põskedega, lai naeratus kõrvuni. Paraku ei kestnud see lai naeratus pikalt, kui kahe papsikese lapsed isside ümaraid kõhte trummide ja kaasaskantava batuutidena hakkasid kasutama. Polnud issidelgi tore. Lastega samas tempos lidumine kippus ähkima ajama. Võlupeeglike seina peal ei näidanud enam pilti mehisest papsist, vaid sealt vaatas vastu üsna lodev tegelane.
Kogu see olukord mõjus päris kehvasti enesetundele. Selle muutmiseks on päris mitmeid meetodeid. Üheks klassikalisemaks meetodiks võiks olla „Jaanalinnu efekt“ ehk siis pistan pea probleemi eest liiva alla. Laon oma kehvadele emotsioonidele peale terve hunniku toredaid lühiajalisi emotsioone. Näiteks teen grillõhtu, kus lisaks grillile terve hunnik näkse aitaks kenasti lohutust pakkuda. Kogu see kalorihunnik tasub alla loputada kena õlle või veini ojadega. Pealegi on suvel ju puhkus ja siis võib ennast korraks lõdvaks lasta. Ma ei tea kuidas Kristoga täpsemalt need lood olid, aga mina rääkisin endale küll sellist lugu.
Õhtuti läksin ikka ägisedes magama terve hunnik grillleha loksumas maos keset õllemerd. Igaks juhuks vältisin terve suvi peegli ette minekut ja kaalu peitsin ettenägelikult enne jaanipäeva voodi alla ära. Kui aga augusti alguses mu esiklaps vaatas mulle otsa ja küsis, et paps sa nats nagu trenni ei peaks tegema?, siis sama hästi oleks ta võinud mulle täishooga jalgpalliga hargivahele virutada, see hoop oli vähemalt sama valus.
Mis siis esimesena selle pauguga pihta sai? Ikka eneseväärtustamise baasvajadus. Kui oma laps ütleb, et paps sa oled ennast käest lasknud, siis nagu väga enam avalikus rannas või saunas särki maha kiskuma ei kiirusta. Ebamugav on olla. Ma usun, et paljud on selle tundega tuttavad. Näiteks naised avastavad ennast sellises kohas peale sünnitamist, kus nende keha on läbinud meeletu rännaku, mida mehed kunagi ei saa teada ega tunda.
Teise raksuna sain ma aru, et olen päris kehv eeskuju oma lodevate eluviisidega enda lastele. Kuidas ma saan soovida, et neist kasvaks ülesse tervislikke eluviise austavad naised, kui ma ise olen treeningud asendanud õlletrimpamise ja krõpsupugistamise maratonidega.
Kolmandaks kihiks tuli see samune eeskuju koht, kuid natuke teise nurga alt. Me teame, et meie lapsed valivad oma kaaslasi vanemate järgi. Tütred valivad sarnase käitumismustriga mehi nagu olid nende papsid. Poisid jälle naisi emade mustri järgi. No kohe üldse ei tahaks, et mu tütar loivaks hoovi lodeva töllmoka käevangus, kelle õllekõhtu katva särgi peal ilusteb nädala menüü jagu toiduplekke.
Neljas kiht mis tegelikult võiks olla esimesel kohal asub kaugemas tulevikus. Ma väga soovin olla vitaalne vanaisa oma lastele. Samasugune turske põkk nagu täna on näiteks Raivo Hein. Ma mäletan väga kenasti mida Raivo Ettevõtliku mehe konverentsil rääkis, kui talt küsiti nõu, kuhu peaks täna noored esimese asjana investeerima? Raivo ütles, et selleks on tervis. Tema endast 15 aasatat nooremale Raivole oleks selle soovituse kohe andnud. Kui tervis on pekkis ei koti sind, kui palju sul pappi on arvel või kuhu reisima minna või kui äge auto sul on, ainuke asi mida sa soovid on see, et sul oleks hea olla.
Elus on ikka nii, et meie tänased valikud defineerivad meie homse mina. Ja me mõlemad Kristoga oma kõhupekki väristades pidime augusti alguses tõdema, et need suvised lõdvad valikud ei ole kuidagi kooskõlas meie tuleviku mina pildiga. Võtsime kätte ja hakkasime tegutsema.
Tegime endaga väljakutse „Ära lõhu ketti“ Ma olen varem ka oma elus seda teinud, et kinnistada endale uusi häid harjumusi ja vanad minema saatnud. Asja põhituum on teha (või mitte teha) teatud päevad järjest samasid tegevusi. Meie võtsime eesmärgiks 100 päeva. Ja 5 tegevust mida me ei tee ning 5 tegevust mida iga jumala päev peame selle aja jooksul tegema. Kui eksid ühe päeva, siis oled keti ehk jada lõpetanud ja pead alustama otsast peale.
Meie 5 EI-d, mis nimekirja panime olid.
- Ei alkoholile – Mulle on kärakas olnud ikka mokkamööda, kuid oi kui palju ta mu teovõimet alla viib.
- Ei magusale – See on Kristo nõrk koht. Kui see mees kommipoodi ööseks luku taha jätta pole hommikuks midagi järel.
- Ei rämpstoidule – Krõpsud, burgerid, friikad. Neid ikka suvejooksul läks mugavalt.
- Ei peale seitset õhtul söömisele – Algus oli see kõikse raskem, sest keha oli harjunud sööma hilja. Meil mõlemal Kristoga käisid need õhtused näksimise lained peal ja olid pigem reegel kui erand.
- Ei nikotiinile – Kristol sellega null suhet. Mina jätsin enda tupsutamise maha veebruari alguses ja koheselt tõusis ka kaal.
Meie 5 JAA-d, mis nimekirjas:
- Iga päev 50 kätekõverdust – Hoiab kenasti kursil, et mingigi jõutreening oleks tehtud.
- Iga päev nutikellal 30 minutit treeningut – Vahet pole kas see on kiirkõnd, jooga või hoopis jõusaal. Põhiline, et oleme liikumises.
- Iga päev 15 minutit lugemist – Tundub vähe, aga saja päeva pärast on 1500 minuti jagu loetud ja uusi teadmisi kogutud.
- Iga päev 15 minutit kirjutamist – Me oleme Kristoga loomingu inimesed ja see distsipliin hoiab meid kenasti ärksana ning rajal.
- Iga päev meelerahu harjutus ehk 5-15 minutit meditatsiooni.
Täna oleme teinud väljakutset üle kolmekümne päeva. Enesetunne ja vastupidavus on hoopis teises kohas kui väljakutse alguses. Keha naudib liikumist ja paremate valikute tegemist. Lühidalt öeldes on mega mõnus olla. Me Kristoga julgeme sulle ka sellist väljakutset soovitada.
Sul ei pea olema nii palju punkte ega ka kestvus ei pea olema nii pikk. Lihtsalt ma ise olen enda keha peal märganud, et päriselt hakkavad need asjad tööle alles seal saja päeva läheduses. Kuid tegelikult võid esimesi märke näha ka kui 3 nädalat alkoholi ei tarbi ja teed igapäevaselt oma pool tundi aktiivset liikumist täis. See võib anda sulle edu tunde mille najal julged ka pikema keti ette võtta.
Igatahes vali ennast ja enda eneseväärtustamise baasvajadus esimesena. Papside meistriklassi koolitusel me õpetame nii meestele, kui naistele kuidas ennast seada esikohale just nõnda, et su pere selle pärast kahjustada ei saaks. Jube karm oleks kui mees peale koolitus läheb koju virutab jalaga ukse lahti ütleb, et naine, nüüd võtad endale uue töökoha juurde, sest mina valin ennast esimesena ja hakkan siin hardcore Iron Mani triatloniks treenima. Kahjuks treeningute kõrvalt mul sinu ja lapse jaoks väga palju aega ei jää.
Oo ei – koolitusel me jagame hoopis kuidas toetada naist tegevustes mis päeva lõpuks loovad tugevama sideme kaaslasega ja annavad igale ühele rohkem enda aega. Lisaks innustame mehi olema esmaseks eeskujuks oma lastele, et neist sirguksid julged, pealehakkajad, enesekindlad ja tervislikud noored inimesed.
Aitäh, et saa seda blogi lugesid. Loodan, et see inspireeris sind! Anna märku, kui hüppad ka papsidega kampa ja teed oma „Ära lõhu ketti“ väljakutse. Ja oled väga oodatud ka meie järgmisele Papside meistriklassi koolitusele.
