Ära lõhu ketti, 100 päeva järjest.
Lähme korra ajas tagasi. Mitte kaugesse mineviku vaid augusti esimesse nädalasse. Elasid kord kolm põrsakest. Ühe nimi oli… Oot ei, mitte nii ei alanud see lugu, mida ma teile praegu pajatada soovin. Kuigi põrsakesed on siiski selles loos tähtsal kohal. Teeme uuesti. Elasid kord kaks papsi, kes nägid välja nagu ühe hoolsa perenaise hellust tunda saanud põrsakesed – kenasti nuumatud, ümarate roosalt läikivate põskedega, lai naeratus kõrvuni. Paraku ei kestnud see lai naeratus pikalt, kui kahe papsikese lapsed isside ümaraid kõhte trummide ja kaasaskantava batuutidena hakkasid kasutama. Polnud issidelgi tore. Lastega samas tempos lidumine kippus ähkima ajama. Võlupeeglike seina peal...